Võrkiiris BLUE HILL
3,90 €
Laost otsas
3,90 €
Laost otsas
Paljud kevadlilled (krookused, tulbid jt) panevad halva ilmaga oma õied kinni, kuid võrkiiriste avanenud õied seda ei tee. Tänu neile on varakevadine aed rõõmsailmeline ka sompus, külma ja sajuse ilmaga. Lühikesel maa-alusel varrel on alati ainult üks õis, kuid sibulast võib välja kasvada mitu õievart. Õis tõuseb lehestiku kohale vaid tänu pikale ja tugevale õieputkele.
Harilik võrkiiris (I. reticulatum) on perekonna tuntuim liik, mida kasutatakse kiviktaimlas ja peenras ning potti istutatult talviseks ajatamiseks. Sorte on palju: siniseid, purpurseid ja ka kirjulehiseid. Aprillis on 10–15 sentimeetri kõrguse taime maa-alusel varrel üks suur 5–6 sentimeetri läbimõõduga hele kuni tume punakasvioletne õis, mille naastul on kollane hari. Kaks kuni neli jäika neljakandilist lehte on õitsemise ajal madalad, hiljem pikenevad 30 sentimeetrini.
Võrkiiris eelistab päikesepaistelist kasvukohta ja kerget, vett hästi läbilaskvat, neutraalset kuni nõrgalt aluselist mulda, mis kasvu ajal oleks parasniiske, puhkeajal aga kuiv. Paljuneb nii vegetatiivselt kui ka seemnetega. Seemnekülv läheb õitsema viiendal aasta.
Looduses on võrkiiriste õitseajal muld lumesulaveest niiske, suvel aga väga kuiv ja soe. Sibulad istutage kergesse huumusrikkasse hästi vett läbilaskvasse neutraalsesse kuni nõrgalt aluselisse kuiva kuni mõõdukalt niiskesse mulda viie sentimeetrise vahega 5–10 sentimeetri sügavusele. Suvel ja sügisel katke vihma eest klaasiga või kaevake sibulad välja ja hoidke kuni tagasiistutamiseni kuivas ruumis.
Allikas: Sulev Savisaar “100 sibullille”