RAOTU KOLMIKLILL(trillium sessile)
6,00 €
Laost otsas
Toote info
Kirjeldus
http://www.aialeht.ee/news/lillekasvatus/kaunid-kevadoied-varjuaias.d?id=64430894
1 mugulrisoom
Varjulisse nurgakesse tamme või vahtra alla saab teha suurepärase lillepeenra varjutaluvatest lilledest, millede seas on kolmiklill tõeline pärl.
Maailma eri jagudes kasvavad taimede kohalikud ehk aborigeenliigid. Kuid see ei takista neil kohaneda aedades ja parkides, mis asetsevad tuhandeid kilomeetreid „kodunt“ eemal, kui seal luua neile kasvuks sobivad tingimused.
Looduses kasvavad kolmiklilled vaid Põhja-Ameerika ja Ida-Aasia (Jaapan, Sahhalin, Kamtšatka) metsades. Praegu on nad aedades vähelevinud, eelkõige istutusmaterjali ebapiisavuse pärast.
Liigid.
Perekonda kolmiklill (Trillium) kuulub umbes 30 liiki. Kõigil neil on mugulataoline risoom, lühike vars, mis jääb peaaegu märkamatuks, aga see-eest paneme me tähele õievart, millel ei ole lehti, vaid kõrglehed. Õisi on alati üks – see võib olla nii raoga kui ilma. Ilma raota õitega liike kohtab vaid Ameerikas, raoga liike nii Ameerikas kui Aasias. Viimased võivad olla nii püstiste kui longus õitega. Õiekate koosneb kuuest osast: välimised sarnanevad lehtedele, tavaliselt on nad rohelised, kitsad ja tagasi käändunud, sisemised on mõningatel liikidel väga laiad ja pikad, valged, kollased, rohelised, punased, roosad või purpurjad.
Agrotehnika.
Ümberistutamiseks sobib septembri lõpp- oktoobri algus, kui algab puhkeperiood. Istutusaugu põhja , 8-10 cm sügavusele , lisada 1spl kaaliumväetist ja superfosfaati, peale panna 1,5 cm paksuselt mulda, et vältida põletusi. Istutamiseks sobib lehemuld koos kõdusõnnikuga. Talveks soovitav multšida tammelehtede või puukoorekompostiga.
Väetatakse 2 korda aastas – kasvude ilmumisel ja kohe peale õitsemist. Antakse vedelväetisi. Teine variant – varakevadel puistata väetisegraanuleid taimede ümber. Väetamine mõjub hästi ja taimed õitsevad rikkalikult.
Enamus kolmiklilli armastab neutraalset või veidi happelist mulda, erandiks on lumivalge (tüüpiline lubjalembene) ja lainjas kolmiklill, kes vajab väga happelist mulda. Kolmiklilledele sobib savikas, huumusrikas ja hea drenaažiga muld ja poolvarjuline koht. Mõningad liigid nagu püstine, suureõieline, moond-kolmiklill (Trillium simile) ja munajas kolmiklill taluvad hästi ka avatud päikselisi kasvukohti, kui see on piisava niiskusega.
Aasiast pärit liik, kamtšatka kolmiklill, eelistab niiskemaid kohti. Looduses kasvab tihti koos kevadvõhaga.
Originaalne lõhn on nende plussiks.
Kolmiklilled on eriti efektsed suurte rühmadena istutatult. Nende originaalsed õied ja lehed moodustavad erilise mustriga vaiba. Suve lõpul moodustuvad viljad on samuti kaunistuseks – sõltuvalt liigist on nad punased, pruunid, mustad , rohelised või valged.
Mõningate liikide õied ei lõhna üldse, aga talbjas ja rait-kolmiklill on vürtsika aroomiga, mis on üsna meeldiv, seda eriti õitsemise alguses. Renjas kolmiklill lõhnab seente järele. Valkjas, longus ja rohekas kolmiklill lõhnavad nagu roosid, tugeva sidrunilõhnaga on kollane kolmiklill. On ka erandeid, nt Trillium foetidissimum ja püstine kolmiklill on ebameeldiva lõhnaga. Seda eripära ei maksa arvestada, kui nad istutatakse üksikeksemplaridena teiste lillede keskele: nende lõhn pole siis tunda.
KASVAB TARTUMAAL!
