Aed-gladiool ELVIVE

Kirjeldus

Nagu kõik gladioolid ehk kuremõõgad, armastab ka gladiool Elvive päikselist kasvukohta, kus muld on 30–40 sügavuselt haritud, viljakas ja kergelt happeline (pH 5,5–7). Istutamine: paar nädalat enne mahapanekut kobestage muld ja segage sinna väetis (ruutmeetri kohta 50 g ammooniumsulfaati ja 15 g kaaliumsulfaati).Vahetult enne mahapanekut leotage gladiooli sibulaid 12 tundi leiges kaaliumpermanganaadi lahuses, tütarsibulaid leotage 24–36 tundi. Kuival kevadel ja suvel kastke peenart kord nädalas. Pärast kastmist või vihma kobestage kindlasti mulda. Kergetel muldadel istutatakse suured, täiskasvanud mugulsibulad 10-12 cm sügavusele, rasketel savikamatel muldadel 2-3 cm kõrgemale. Väiksemad mugulsibulad istutatakse 5-8 cm sügavusele. Tillukesed mugulsibulakesed (mis moodustuvad sügisel vana ja uue mugulsibula vahele) istutatakse mitte sügavamale kui 3-5 cm, kusjuures välja istutatakse nad nädala võrra varem, kui täiskasvanud mugulsibulad. Aedgladiooli mugulsibulad, mis on istutatud väga sügavale, annavad hilja õisi ja õitsevad kasinamalt. Jahedal ja vihmasel suvel ohustavad mugulsibulaid sügaval mullas ka bakter- ja seenhaigused. Gladioolipeenar on soovitav katta 2-3 cm paksuse turba või huumusrikka kompostimulla kihiga. Kuni õitsemiseni tuleb gladioole väetada ja selleks võib kasutada täisväetiste vesilahust. Sobib ka tahke väetis (20-30g/m2 kohta), mida puistatakse peenrasse taimede vahele. Pärast väetamist tuleb gladioole kasta.

Gladiool Elvive on külmaõrn lillakate õitega lill. Nende ületalve peenras hoidmisega ei maksa eksperimenteerida, see on neile kindel hukk. Ületalve tuleb gladioolide mugulsibulaid hoida sisetingimustes.
Peale peenrast ülesvõtmist, mida on soovitav teha kuiva ja päikselise ilmaga ning enne öökülmasid, lõigatakse maha pealsed, jättes alles väikese tüüka. Seejärel mugulsibulad kuivatatakse. Selleks on sobiv kasutada madalaid kaste (puidust või plastist), kuhu mugulsibulad laotakse õhukese kihina. Juba ülesvõtmise käigus jälgida, et sordid ei seguneks, vajadusel märgistada iga sort nimesildiga.

Gladiool ehk kuremõõk kuulub mugulsibultaimede perekonda võhumõõgaliste sugukonnast. Neid on kokku umbes 300 erinevat liiki. Gladioole leidub looduses peamiselt Lõuna-Aafrikas, Euroopas, Sise- ja Lääne-Aasias, eriti rohkesti Vahemeremail, kuid seda kasvatatakse ka laialdaselt üle maailma ilutaimena. Eestis kasvab looduslikult vaid üks liik, milleks on niidu-kuremõõk. Gladioolil on pikk vars, millel kasvavad kitsad, terava tipuga lehed ja mitmevärvilised, erksad õied, mis võivad olla punased, roosad, kollased, valged või sinised. “Elvive” kasvukõrgus on 90-100cm. Gladioolid on suvelilled, mille õitsemise aeg on august – oktoober. Neid kasvatatakse ilu pärast aedades ja kasutatakse ka lõikelillena lilleseadetes. Gladioolid on populaarsed ka lillede võistlustel, kus hindajad hindavad õie suurust, värvi ja kuju.
Nende nimi tuleb ladina keelsest sõnast “gladius”, mis tähendab mõõka, seega seostatakse neid sageli jõu, jõulisuse ja võidukusega

Ole kursis ka meie uudiste lehega.